Täna mälestati Tapal ja Tamsalus 81 aasta möödumist juuniküüditamisest.

Leinapäeval toimus represseeritute mälestusorganisatsioonide poolt tseremooniad üle vabariigi, Tapal koguneti raudteejaamas ja Tamsalus kultuurimaja mälestuskivi juures, osalejaiks Eesti Naiskodukaitse ja Kodutütred, Kaitseliidu ja Kaitseväe esindajad, ning paljud teised kohalikud elanikud.

Tapa Muuseumi juht Tiina Paas luges ette küüditatute südantlõhestavaid kirju Eestisse jäänud lähedastele. Muusikalisi vahepalasid pakkus mõlemal tseremoonial Tapa Muusikakooli viiuliõpetaja Eva Siil, samuti esines lauljatar Ariana Arutjunjan.

Tapa vallavanem Valdo Helmelaid rõhutas oma sõnavõtus, et kõigil on leinapäevaga oma isiklik side ja täna teeme just seda mida me peamegi tegema: „Me peame mäletama, peame lugusid meeles pidama, neist kirjutama, koolis õpetama ning uurima, samuti ise lugema sellest, kuidas ellu jäädi." Ta lisas, et küüditamise lugu on meie lugu, mida keegi meie eest ei räägi – seda tuleb teha soovitavalt mitmes keeles. Tuleme kokku aasta pärast, nii ka kahekümne ja viiekümne aasta pärast, et ohvreid mälestada ja mitte unustada.     

Tamsalus jätkus koosviibimine Murtud Rukkilille Ühingu ja Muuseumisõprade Seltsi kutsel muuseumi majas, kus sai kuulda kunagiste küüditatute laste liigutavaid meenutusi.

Kevad, kümneid aastaid tagasi

Katki rebiti põlvkonna juured

Terve tulevik muserdus pagasiks,

Ära viidi nii väiksed kui suured.

Eesti rahvalt siis keegi ei küsinud:

Mis plaanis? Kas seeme saab mulda?

Mis saab edasi tühjadest taludest?

Kas tagasi enam ei tulda?

Liive Koppel