Täna, 25. märtsil, koguneti Tamsalu Kultuurimaja pargis ja Tapa rongijaama juures, et mälestada tuhandeid süütuid inimesi, kes 1949. aasta märtsiküüditamise käigus viidi Siberisse.

Mälestusminutitel süüdati küünlad ja langetati pea austusest nende ees, kes kannatasid ja kelle kodutee jäi igaveseks katkestatuks.

Tapa vallavanem Riho Tell sõnas küüditatuid mälestades, et soov vallutada ja allutada pole maailmast kadunud. Suuremad riigid püüavad endiselt maailma oma soovide järgi ümber jagada. Samas on ajad muutunud – väikeriigid oskavad ja suudavad oma huvide eest seista. „Me pole üksi. Meil on liitlasi ja toetajaid ning suudame agressori oma piiridest eemal hoida," kinnitas vallavanem.

Kaitseliidu esindaja Jaan Viktor meenutas, et kuna mundris mehed olid juba vangistatud, küüditati kaitsetud naised ja lapsed. „Me peame olema valmis oma riiki kaitsma – vajadusel ka relv käes," ütles ta. Samas tundis ta heameelt, et tänasel mälestusüritusel oli kohal palju noori, sest just nende käes on tulevik.

Tapa Jakobi kiriku diakon Vesse Seppel rõhutas, et 76 aastat tagasi toimus meie rahva ja ka meie naabrite vastu koletu vägivallategu. „Paljud viidi vastu oma hukule. Peaaegu igal eestlasel on peres küüditamisega seotud kurbi mälestusi. Me peame küüditatuid meeles oma palveis ja paluma Kõigekõrgema kaitset, et midagi sellist enam kunagi ei korduks," sõnas diakon.

On meie kohus hoida elus nende mälestust ning rääkida järeltulevatele põlvedele meie rahva rasketest, ent vapratest aegadest.

Mälestame ja mäletame.