Hea vallarahvas! Tere tulemast EV 105. sünnipäevale!

105 aastat on inimese jaoks auväärne iga. Riigina oleme aga väga noored, eriti kui pidada silmas, et oma saatuse üle oleme saanud sellest ajast otsustada vaid 53 aastat. On see eelis või takistus, teeb see asjaolu meie elu lihtsamaks või keerulisemaks?

Ühelt poolt on keerulisem. Me ei ole nii palju näinud oma riigina tehtud otsuste tulemusi, alguse saanud arengute resultaate. Seda kuidas täna või ka 20 aastat tagasi tehtud otsused mõjutavad meie  maad, inimesi, majandust 30, 50 ja 100 aastat hiljem. Meil puudub veel tunnetuses sügavus.

Mõnikord kipume tegema asju, mis tunduvad edumeelsed, hoogsad ja paremad kui enne, ka sellepärast, et olla milleski esimesed - seejuures vahest mitte pühendama aega sellele, et järele mõelda, miks mõni vanem riik on oma korralduse juures püsinud mitusada aastat ja ei kipu kannapöördeid tegema. Kipume olema see sõdur rivist, kes alustab rivisammu vasaku jalaga, samal ajal kui ülejäänud rivi teeb seda paremaga, olles seejuures veendunud, et õigus on meil, mitte ülejäänud 24 võitlejal.

Teisalt annab riigi noorus nõtkuse teha kiireid kursikorrektsioone, olla õppimisvõimeline ja absorbeerida uusi teadmisi käigu pealt. Meie reaktsiooniaeg on lühem, oleme paindlikumad. Suudame loobuda lahendustest, mis on oma aja ära elanud. Meile ei ole veel kogunenud liiga palju taaka, olukordi kus asju tehakse kindlal viisil sellepärast, et „nii on alati tehtud". Aga „miks just nii?" – seda ei mäleta enam keegi ja küsida ka ei julge. Ja kui oleme targad, on meil võimalus vaadata selja taha ja kõrvale ning õppida teiste vigadest ja neid mitte korrata.

Milline on see isamaa pale aastal 2123? Mille kohta on Hando Runnel öelnud otsekoheselt, ent siiski lootustandvalt „Ilus on ikkagi isamaa pale kui sellelt pühkida kõik mis on vale"? Kui palju meid on? Millist eesti keelt siin räägitakse või kas üldse räägitakse? Milline näeb välja Eesti mets, rannik ja meri? Seda määravad suures osas meie, praeguste tegusate ja hääleõiguslike põlvkondade valikud.

Samamoodi nagu meie tänast demograafiat mõjutavad sündmused 20. sajandil, ka 19. sajandil, mis on viinud väljaspoole Eestit 200 000 etnilist eestlast. Meid ennast metsarahvaks tituleerida võimaldava maastiku, selle rohelise kulla juured on nii otseses kui kaudses mõttes 70 aasta taga.

Ning suurim erinevus ongi see, et kui enne oma riiki toimunus saame vaadata etteheitvalt võõraste võimukandjate poole, siis meie järel tulevad põlvkonnad teavad hästi, kellele esitada küsimusi. Loodame nii looja kui inimeste tarkuse peale neid valikuid tehes.

Ei ole kindlasti lihtne olla korraga tagasihoidlik, ent edasipüüdlik - edumeelne, ent siiski püsiväärtusi ja loodusseadusi mitte eitav. Uut omaks võttev, samas vajadusel ka sammu tagasi teha julgev. Aga oma riik ongi keeruline.

Mida soovitakse sünnipäevaks?

Tervist. Ma näen, et riigi tervise peegliks on majandus, aga ka riigi kui terviku toimepidevus. Et majandus ei oleks palavikus, üle kuumenenud ja üle tarbiv, riik üle jõu elav. Aga ka mitte letargiline, jahtunud, ennast jõuetuks optimeerinud, tugevusvaruta, musklid ja kasvupotentsiaali kaotanud. Statistiliselt klassi parim, aga niru väljanägemisega ja mitte eriti ligitõmbav.

Õnne ka. Õnne olla õigel ajal õiges kohas, õnne omada sõpru, kes keerulisel hetkel sinu selja taga seisavad. Kes on suured, tugevad ja usaldusväärsed.

Ja loomulikult pikka iga. Teist eestlaste riiki ei ole, meie peame jääma siia. See kants peab seisma igavesti.

Sünnipäevalaps saab ka kingi. Kingiks on Eesti inimesed ja nende tegevus, nagu ka need Tapa valla tegusad inimesed, keda me  täna tunnustame.

Laulsime äsja maailma kõige ilusamat hümni. „Mu isamaa mu õnn ja rõõm". Olen laulnud Eesti hümni sadu kui mitte tuhandeid kordi. „Mu õnn ja rõõm".

Polegi seejuures mõelnud, et mis rõõmust me laulame? Kuni täna jäi kõrvu kõlama Leelo Tungla sõnadele seatud viis, kus mina enda jaoks võtme leidsin:

„ Ma armastan sind Eestimaa

nii püha on su pind

jään osaks sinu mullast Eestimaa

näen kõikjal endas sind

Ma armastan sind kodumaa

kui veepiisk, õhusõõm

end tunnen sinu osana

see on äratundmisrõõm."

Foto: Tiiu Heinsoo