Laulu- ja tantsupidusid meenutavad Kairi ja Siret

Mina ja tantsupidu

 

Olen tantsupidudest osavõtnud nii tantsijana kui ka juhendaja. Alljärgnevalt kirjutan täpsemalt, mida tähendab olla tantsupeol tantsija kui ka juhendaja.

2009. aastal toimunud tantsupidu „Meri" oli minu jaoks viimane kord tantsijana platsil olla. Juba järgmisel tantsupeol „Puudutus", aastal 2014, olin juhendaja rollis, mis oli minu jaoks uus ja põnev kogemus. Vastutus oli suur – terve nädal hoolitseda 16. noore KSK ja 154R tantsija eest, esindada võimlejatena edukalt maakonda, olla õigel ajal õiges kohas jpm. Tol korral olime õnneks rühma eest vastutavad kahekesi, minu kõrval oli Kerli Relli – aitäh Sulle! 

Edasi tuli aasta 2016, kui toimus Kalevi võimlemispidu „Hingelind". Selleks ajaks oli mul juba uus tantsutrupp. Seekord pidin üksi vastutama ja olema n-ö ema eest noortele SK14 tantsijatele. Juba järgmisel aastal (2017) toimus noorte laulu- ja tantsupidu „Mina jään". Ka sealt peolt võtsime osa ning olime Lääne- Viru maakonna ainus võimlemisrühm. Edasi ootab meid ees selle aastane laulu- ja tantsupidu „Minu arm". Taaskord oleme maakonna ainus võimlemisrühm ning seekord tantsime lausa esireas!

Kui rääkida tantsupeo kogemusest tantsijana, siis ainuke mälestus on meeletult pikad ja väsitavad proovid. Hommikust õhtuni oled väljakul ja iga ilmaga. Muidugi on kõik koos koolimajas ööbimine põnev- leiab uusi tutvusi, koridori peal korraldatakse tantsuõhtuid jpm. Kui oled väiksest maakohast pärit, siis eriti põnev on pealinna minna, saab ju ikkagi McDonald's-isse! Ning lõpuks tuhandete tantsijatega koos platsil olla – see on võimas tunne!

Juhendaja roll on aga hoopis midagi muud. Umbes 10 kuud enne pidu tuleb õppida seminarides ära kõik peol esitatavad tantsukavad ning seejärel need õpetada selgeks oma rühmale. Võimlemiskavad on üldjuhul suurte vahendite tõttu küllaltki keerulised. Pole lihtne teha kava suurte tiibadega või poolikute rõngastega, mis on ka kaalult rasked. Õnneks oleme kõikide kavadega edukalt hakkama saanud. Lisaks tuleb tegeleda riiete tellimisega,  registreerimiste ja muude asjadega, et kõik oleks peoks korrektselt valmis. 

Minu jaoks on alati olnud keeruline teiste kavasid õpetada, sest tuleb näpuga kirjelduses järge ajada ja videosi vaadata, et kõik oleks täpselt nii nagu vaja. Ei mingit improvisatsiooni. See tähendab enne igat trenni meeletut eeltööd, et proovis kulgeks õpetamine libedamalt. Proovide jaoks sõidan kaks korda nädalas pärast tööpäeva Tallinnast Tamsalusse ning õhtul tagasi.

Peonädalal tuleb juhendajana teada täpselt, kus väljakul ja mis kell on proovid, kus on söömised, kus keegi lastest vabal ajal liigub jne. Grupisiseselt panen alati paika kindlad reeglid, mida peame üheskoos järgima, et kõik läheks nädala jooksul hästi. Näiteks peavad tüdrukud mulle alati ütlema kuhu ja kellega nad peale proovi lähevad. Lapsevanemad on siiski oma armsad võsukesed minu hoolde usaldanud ja pean andma endast kõik, et nendega midagi ei juhtuks ning teaksin täpselt kus keegi on.

Lisaks kõigele pean juhendajana olema alati valmis platsil oma tantsijat asendama. Viimane noorte laulu- ja tantsupidu on hea näide, kus ca tunni ajaga tuli endale kava ja joonised selgeks teha, kuna üks lastest jäi ootamatult haigeks.

Südame teeb soojaks näha oma tantsijate siirast rõõmu. Võib-olla nad praegu veel ei saa hästi aru, kui suurest projektist nad osa saavad, kuid aja möödudes kindlasti mõistavad, kui vägev oli olla osa tantsupeost! Minu jaoks on suur au juhendada ja viia oma lapsed tantsupeole!

Tänan siin kohal oma rühma SK14, kellega teeme viimased tantsud üheskoos just sel suvel toimuval tantsupeol!

 

 

Siret Kristel

Tamsalu Kultuurimaja tantsutreener

_____________________________________________________________________________________

 

Minu meenutused laulupidudest

 

Meie kodus on laulupeod ajatult au sees olnud. Vanaisa Juhan Kroon juhendas ise laulukoore  ja orkestreid. Laulupidude raamatud olid raamaturiiulites aukohal, samuti tema märgid, mis ta erinevatelt laulupidudelt oli saanud.

Oleme vend Mardiga kasvanud selles teadmises, et laulupidu ning tantsupidu  on midagi erilist ja pühalikku.

Minu mäletamise pildialbumis on esimesena. 5.-6.juuli 1980 XIX üldlaulupidu. Olin siis ise 7-aastane, vend Mart oli 6-aastaseks saanud. Meenub just järgmine seik. Meie kodus oli  „reeglid paigas" kord. Kui söögiaeg oli, siis istus terve pere lauda, vanaisa laua otsas lõikas kõigile leivakääru ja soovis: „Jätku leiba!" Sellel päeval, kui oli laulupeo kontsert, vaatasime seda must-valgest televiisorist kõik koos. Söögiajal tehti paus. Kõik pidid sööma minema, kuigi põnev oli vaadata  ja vanaisa juttu kuulata laulpidudest. Mäletan, et sellel päeval lubati vend Mardil  lõunasöögi lauda mitte tulla. Mina veel olin isegi natuke kade, et mis mõttes TEMA võib televiisorit jääda vaatama, aga mina pean minema sööma. Aga põhjus oli selles, et Mart seisis teleka ees madalal pingil terve laulupeo kontserdi ning dirigeeris „mängult" kaasa absoluutselt kõikide kooride laulud. Vanaisa lubas „dirigendil" jääda oma tööd tegema!  Ei tea, kas just sellest hetkest hakkas venna südames muusika temaga ühte rütmi hingama siin elus,  aga Mardist sai muusik. Ta on nüüd Eesti Rahvusmeeskoori laulja ja laulab mujalgi.

Minu esimene laulupidu, kus juba osalejana kaasa tegin oli XXI üldlaulupidu 30.juuni-1.juuli 1990. Mäletan seda hästi. Olime koorikaaslastega veidi ärevil, sest rahvast oli palju ja kartsime ära eksida. Jäätist sai palju söödud. Õhtul koolis magama mineku eel laulsime. Mäletan, kuidas minu koorikaaslane väga vahva tüdruk Veronika Reinhard alustas regilauluga. Kõik sõnad ja riimid mõtles ise välja, meie laulsime läbi naerupahvakate temaga vapralt kaasa. See oli väga vahva ja nalja sai palju. Sellel laulupeol laulsin esimest korda laulu „Koit" mida laulan siiani täpselt samamoodi igal laulupeol. Mitte midagi pole paremaks muutunud!  Nimelt alati, kui laul hakkab, oleks nagu mingi klomp kurgus, hääl katkeb, laulmiseks seda küll nimetada ei saa...Vaatan sinna üles tuletorni poole ja lihtsalt mida lõpu poole laul jõuab ja saabub teadvusesse tajumine, et nüüd...nüüd see tuli süttib, siis on pisarad silmas. Alati mõtlen, et huvitav, see laul kõlab nii vägevalt, aga kuidas see on võimalik, sest kõik, kes minu läheduses parasjagu laulavad, kõigil on pisarad silmis!

Laulupeo ajatult kõige hingelisemat laulu „Mu isamaa on minu arm" dirigeeris 1990. a Ants Üleoja. Pulti tuli ka laulutaat Gustav Ernesaks. Me kõik teadsime, kes on Ernesaks - Laulutaat. See tunne oli jällegi kirjeldamatult uhke. Nüüd vaatab Laulutaat alati meid laulukaare vastas ja hinges on aukartuse tunne. Kõik laulud tuleb laulda ilusti ja väärikalt. See talle meeldiks. Aga eriline tunne on laulda laulu „Mu isamaa on minu arm."

XXV üldlaulupidu 4.-5. juuli 2009.  Laulud lähevad aina keerulisemaks. Meie koorilauljatest memmed-taadid on vanaks jäänud. Hinges aga heliseb kõigil laulupisik ja kõik pingutavad, et saada laulupeole. Sellel aastal aga on eriti raske. Korraks oli ka katus, et me siiski ei saa hakkama. Otsustasime, et kui laulupeole ei saagi, siis võtame oma armsad koorikaaslased ja läheme kõik koos ikkagi laulupidu kasvõi vaatama, maksame ööbimise, aga oleme kõik koos.  Aga pingutused mitme dirigendi abiga kandsid vilja ning see rõõm oli ääretult suur, kui tuli teade, et me saime laulupeole. Mõne taadi ja memme  jaoks oli see viimane laulupidu. Meie oleme ju nende kõrval kasvanud  ja õppinud armastama seda ilusat pidu. Kurb oli veidike, aga laulupidu on midagi nii erilist, et see annab lisaks muudele emotsioonidele ka elujõudu ja reipust.

2009. aasta tantsupeole oli minul au koos Urmas Lattikasega teha laul „Armastus jääb". Ega ma sellel hetkel seal peol olles vist ise täpselt aru ei saanudki, kui võimas tegelikult on see loomine ja loomise jõud. Isegi avalikult välja hõisatud autorite hulka häbenesin minna.  Istusin nagu nael oma kohal ja punastasin, kui nimi hüüti. Nüüd tagantjärgi meenutades seda protsessi on küll väga eriline tunne.

Käesoleval aastal (2019) osalen oma elu seitsmendal laulupeol. Mida aeg edasi läheb, seda vastutusrikkamaks kasvab sisetunde jõud, et laulupidu on midagi erilist ja pühalikku. Ajatuses kestku see vägev tunne. Sinna on küll veel aega, aga kunagi ehk olen minagi oma viimasel laulupeol hääle värisedes noortelt koorikaaslastelt tuge ootamas,  kuid ma tean juba ette, et  „Koitu" ma laulan ikka läbi pisarate ja „Mu isamaa on minu arm"  kõlab Laulutaadile sinna lauluväljaku mäeveerele otse silmasügavusse vaadates. Tema kuulab valge lokk lehvimas ajatuules ning laulja ja Laulutaadi kahekõnest sünnivad aina uued laulupeod.

 

Meenutused pani kirja segakoori „Leetar" laulja ja koorivanem Kairi Kroon.